Sündisin uuesti äkilise paduvihma ajal. Mu särk kleepus naha külge, külm vihm tilkus mööda juukseid. Minu silme ette paistis läbipaistev klaasvitriin, erinevalt kõigest, mida ma kunagi näinud olin,-pimestav värviliste jooginukkude ekraan. Nad olid umbes paarkümmend sentimeetrit pikad, nende pudelid olid kuskil klaasi ja kristalli vahepealsest materjalist. Korkide vahelt piilusid välja armsad nukupead. Koolamodell kandis punast poognat, apelsinimahla modelli kroonis päevalillepärg ja keskel vaatas mulle klaasistunud silmadega smaragd-värvi oolong-teenukk.
Mu läbimärg valge särk paljastas mu nahal vee jäljed. Hetkel, kui mu sõrmeotsad klaasvitriinit puudutasid, kallutasid kõik jooginukud korraga oma pudeleid. Merevaigukollane vedelik kaares läbi õhu, valades täpselt mulle pähe. Kui jahedad gaseeritud mullid mööda mu selgroogu tormasid, tõusis oolongi teenukk ootamatult oma aluselt välja, tema pikad smaragdjuuksed olid põimunud teelõhna udusse. "Algab 37. taassünni eksperiment." Selle heli meenutas avatava purgi karget pragu.
Selgub, et need jooginukud on vaatlejad paralleelmaailmast ja minu märg olek aktiveeris ruumi{0}}ajaankru. Need edastavad mulle sõnumeid erineva temperatuuriga jookide kaudu: sidrunijäätee annab märku ohust, samal ajal kui mu öökapil ilmub kuum kakaonukk, kui tunnen end halvasti. Iga kord, kui saabub äikesetorm, ärkavad need märjad pudelipiiritused, pakkudes maasikasoodaga just parajal määral magusust minu hinge tervendamiseks.
Mul on siiani kaasas termos, mille sisse on graveeritud kõigi nukkude nimed. Kui vihm mu riideid uuesti leotab, tean, et nendes läbipaistvates pudelites õõtsub igavesti taassünni tähevalgus.
